Esimene päris MINU OMA vana-inglise lambakoer oli Tups (Dominika Glen Egor, 1997 - 2008). Ja nagu näha, on tema ennast talletanud ka kennelnimes.
Tups oli tüüpiline oma tõu esindaja - lõputult rõõmsameelne, ülevoolavalt inimsõbralik, kiire õppija. Koos temaga õppisin tundma seda siinmail tundmatut tõugu - ja ma pean ütlema, et oli raske küll. Kuid ma ei kahetse seda aega - me veetsime koos 11 unustamatut aastat, kuni raske haigus viis ta vikerkaarele.
Tänu talle on aga meil olemas Aphrodite (Täpi), Bellerophontes (Pontus), Caracalla (Cara) ja Destina (Dessu). Kaks esimest siis Tupsu lapsed ja kaks viimast juba lapselapsed. Kuna elu-olu teeb omad korrektiivid, siis ei olnud ühtegi neist võimalk endale koju jätte ja seega hetkel ei ole mul kodus mitte ühtegi vana-inglise lambakoera - kõik nimetatud elavad kaasomanike juures.
Piltidel Tups ja Stehvi (Amalthea) 2002.a. augustis Leedus Balti Võitja näitusel, kust tulime tagasi BW ja JunBW tiitlitega.
